Kastis on kinni üks kass. Tema kõrval on seade, mis vabastab mürki, kui radioaktiivne aatom laguneb. Niikaua, kui kast on suletud, võib aatom kvantfüüsika seaduste äärmusliku tõlgenduse kohaselt olla seisundite superpositsioonis: lagunenud ja lagunemata. Kass oleks siis paradoksaalsel ja talumatul moel korraga nii elus kui ka surnud.
Vähesed mõttelised eksperimendid on olnud sama mõjukad kui see kujutluspilt. See on leidnud tee õpikutesse, filmidesse ja igapäevastesse vestlustesse; sellest on saanud metafoor ebakindlusele, mitmetähenduslikkusele ja isegi valiku ees ripuvale elule. Kuid Schrödingeri kass ei loodud selleks, et tõestada, et maailm on absurdne, ega selleks, et vihjata, et inimteadvus loob reaalsuse maagiliselt, seda vaadates. See mõeldi välja 1935. aastal provokatsioonina: viisina näidata, kui raske on aatomimaailma kummalisi reegleid küsimusteta üle kanda elusolendite maailma.
Selle kasti taga ei peitu ainult füüsika mõistatus. Seal on iidne ja radikaalne küsimus: mis on elu? Erwin Schrödinger, üks kvantmehaanika isadest, ei olnud füüsik, kes oleks olnud valmis jätma seda küsimust oma eriala äärealale. Tema uudishimu ületas piire, mida me tänapäeval kipume pidama eraldiseisvateks: aine ja vaim, bioloogia ja füüsika, teaduslik teadmine ja filosoofiline mõtisklus. Oma kuulsa raamatus „ Mis on elu? “, mis ilmus 1944. aastal, püüdis ta mõista, kuidas organismid suudavad säilitada oma „ “ – oma korra – universumis, mida valitseb ka kaos. Kuid Schrödinger oli ka India filosoofia tähelepanelik lugeja. Upanishadides ja „Advaita Vedāntas“ leidis ta sõnastusi intuitsioonile, mis saatis teda kogu elu: individuaalsete kogemuste mitmekesisus ei pruugi olla viimane sõna reaalsuse kohta. Võib-olla on see, mida me nimetame „minaks“, kohalik perspektiiv, avatud aken laiemale tervikule. Võib-olla ei ole teadvus üks objekt paljude hulgas.
Need on põnevad, kuid delikaatsed ideed. Teadus ja idamaine filosoofia räägivad erinevaid keeli, esitavad erinevaid küsimusi ja kasutavad erinevaid kriteeriume, et eristada seda, mis on usutav, sellest, mis on tõene. Siiski võivad nad leida ühise aluse: tunnistuse, et reaalsus ei vasta alati lihtsamatele kujutlustele, mida me sellest endale loome.
See raamat kirjeldab Schrödingerit kui ajastu peategelast, mil aine lakkas olemast tahke, ettearvatav ja vaatlejast täielikult eraldatud. Kuid Schrödingeri avatud intellektuaalne horisont ulatub veelgi kaugemale, viies meid tänapäevase teemani: teadvus, üks suurimaid inimlikke mõistatusi. Seega laieneb Schrödingeri poolt kvantfüüsikas alustatud teekond metafüüsikasse, idamaise filosoofiasse, bioloogiasse ja neuroteadustesse, kuni hüpoteesini ühtsest teadvuse väljast, paljastades üha sügavama aktuaalsuse tänapäevases arutelus.
