Kujutlege kahte osakest, mis on üksteisest kilomeetrite, isegi valgusaastate kaugusel, kuid suudavad üksteist hetkega mõjutada, justkui ühendaks neid tühjuses kummaline nähtamatu niit. Albert Einstein nimetas seda universumi omadust veidi skeptiliselt „kaugmõjuks”. See oli 1935. aasta ja isegi kõige visionäärsemad füüsikud aimasid, et põimumise idee on vastuolus igasuguse tervete mõistusega. Kuid see ei olnud väljamõeldis. Vastupidi, see oli kvantteooria otsene tagajärg, füüsika valdkond, mis oli sündinud vaid paar aastakümmet varem, 20. sajandi alguse Euroopa valgustatud teadlaste seas. Entanglement on üks kaasaegse füüsika suurimaid mõistatus. Siiski meenutab see teist, palju vanemat, kuid sama provokatiivset mõistet: Carl Gustav Jungi sünkroonsust. Jung, psühhiaater ja analüütilise psühholoogia looja, kirjeldas sünkroonsust kui „olulist kokkusattumust”, põhjuslikku seost erinevate sündmuste vahel, mis näivad resoneeruvat mingis salajas harmoonias. Võiksime ehk julgeda näha kvantumseotuses Jungi intuitsiooni üllatavat teaduslikku kajastust? See raamat liigub teaduse ja filosoofia, empiiriliste andmete ja üllatavate intuitsioonide vahel. See pakub mõtteid, mis ulatuvad käegakatsutava piirist kaugemale, põnevatesse ja veel avastamata valdkondadesse. Autor kutsub lugejat tegema seda, mida suured mõtted on alati osanud: vaatlema tavalise veidrusi, et näha pilguheiteid erakordsest. Täna, kui laboratooriumid annavad meile matemaatilisi tõendeid uskumatutest imedest, ajendab meie inimlik instinkt meid küsima, kas on olemas midagi enamat. Võib-olla, nagu kahtlustas suur füüsik David Bohm, on universumis olemas varjatud kord, mida me veel täielikult mõista ei suuda. Bohm väitis, et kvantfüüsika põhialuseks olev mittemateriaalsus võib olla võti, mis aitab ümber tõlgendada meele ja kosmosevahelist seost. Kvantumseotuse teemal rääkides satume peaaegu paratamatult metafüüsika valda. Mõned teadlased (või ehk oleks õigem öelda „mõned valgustatud mõtlejad”) on kvantväljades näinud alust, millele toetuda ülisensoorseid tajumisi selgitades. See on kindlasti libe piir, kuid mitte ilma võluva. Ei ole juhus, et paljudes müstilistes traditsioonides, nii Idas kui Läänes, on viiteid energiaväljadele, mis ühendavad kõiki asju. Mõelge näiteks india filosoofia mõistele „prana” või hiina „qi”. Kvantfüüsika näib mingil moel viitavat, et need ideed ei ole ainult moraalsed poeetilised väljendused, vaid killud veel lahtimõtestamata füüsilisest tõest. Ajal, mil tehnoloogiline desillusioon näib valitsevat ja miski ei suuda meid enam üllatada, meenutab selline teema nagu põimumine, et müsteerium ei ole kadunud. Müsteerium on lihtsalt nihkunud edasi: müütidest ja legendidest laboratoorsetesse katsetesse. Võib-olla sellepärast, et kvantumseotuse kohaselt ei ole enam „siin” ja „seal”, „enne” ja „pärast”. Võib-olla on kõik omavahel seotud. Ja selles seotuses võime ehk leida tagasi ime, mille olime kaotanud.